Septembris 1963 esitles Porsche Frankfurdi autonäitusel 356 järeltulijat – mudelit 901. Aasta hiljem algas seeriatootmine mudeliaastaks 1965 ning veidi hiljem sai mudel indeksiks 911.
Esialgu valmis kandekerega 911 vaid kupeena ning selle jõuallikaks oli uus 2,0-liitrine boksermootor, mis algul arendas 130 hj.
Mudeliaastaks 1967 tuli 911 välja ka „turvakabrioletina“ (Targa), millel oli fikseeritud turvakaar ja eemaldatav pehme katus. Mudeliaastaks 1969 pikendati teljevahet 57 mm võrra, mille tulemusel paranesid sõidumugavus ja -stabiilsus.
Turule jõudis ka 911 S, esimene 911 mootorierim. Järgmistel aastatel lasti tootmisse veel mudelid lisatähisega T, L ja E.
911 Targa (mudeliaastad 1967–1973)
Porsche võttis Targa-mudeli tootmisse vastuseks USAs lahtistele autodele kehtestatud rangematele turvanõuetele. Tänu fikseeritud turvakaarele olid reisijad vigastuste eest kaitstud ka auto ümberpaiskumise korral.
911 S (mudeliaastad 1967–1973)
Tänu täiustatud mootorile arendasid 911 sportversioonid esialgu 160 hj, järk-järgult tõsteti võimsus 190 hobujõuni. Lisaks paremale varustusele oli S-mudel esimene 911, millele paigaldati iseloomulikud viie-kodara-disainiga Fuchsi veljed.
911 T (mudeliaastad 1968–1973)
Touring-versioonist sai 911 perekonna uus baasmudel, esialgu arendas mootor 110 hj, hiljem 130. Selle varustus oli sama nagu neljasilindrilisel mudelil 912. Üks tunnus, mille põhjal 911 T eristub võimsamatest versioonidest, on embleem – see pole kuldne, vaid hõbedane.
911 L (mudeliaasta 1968)
Kui vähemvõimsa mootori ja neljakäigulise manuaalkäigukastiga T-versioonist kujunes baasmudel, sai varasem 911 uueks mudeliindeksiks 911 L. Mootor jäi samaks.
911 E (mudeliaastad 1969–1973)
2,0-liitriste mootorite ehitamine lõppes mudeliaastal 1969 ning nende asemele tulid uued 2,2-liitrised mootorid. L-versioon sai pärast uue mootoripõlvkonna kasutuselevõttu mudeliindeksiks 911 E ning arendas võimsust 140 kuni 165 hj.